Peasponsor
2018
2017
2016
2015
2014
22. detsember 2014
Taimse toitumise võlud ja tähelepanu vajavad varjuküljed
08. detsember 2014
Uus väljakutse - vertikaalne kilomeeter
27. november 2014
Ultraks vaimse poole ettevalmistamine (vol 2)
17. november 2014
Kuidas tulla toime nähtamatuga?
07. november 2014
Haanja Ultra100 - valmistumise ja taastumise telgitagune
29. oktoober 2014
Senistelt ultravõistlustelt saadud õppetunnid
21. oktoober 2014
Toitumisharjumuste osatähtsust taastusmiprotsessis alahinnata ei maksa
14. oktoober 2014
Üks mu lemmik matkamis- ja treenimispaik Prantsuse Alpides
07. oktoober 2014
Miks ma harrastan just ultrasporti?
01. oktoober 2014
Kes ma olen ja kuhu ma liigun?
Kõik postitused
27. november 2014

Ultraks vaimse poole ettevalmistamine (vol 2)

Selles postituses jätkan eelmisel korral pooleli jäänud ultrakatsumuseks valmistumise vaimse poole lahkamist, mis on vähemalt samaoluline kui hea füüsiline valmisolek. Minu arvates taandub igasugune ultravõistlus varem või hiljem sellele, kas sa oled võimeline valust ja muudest raskustest mõttejõul üle olema või mitte. Teisisõnu on küsimus selles, kui hästi sa suudad mõtetega valu taanduma panna. Mulle meeldib mõte, et valu on kehast lahkuv nõrkus:)

Oma tegemistes juhindun alati põhimõttest, et võistlussituatsioonis peaks olema võimalikult vähe uut ja üllatavat. Seepärast olen enda jaoks välja töötanud omapärased treeningmeetodid.

  • Omapärased treeningmeetodid
Ultratriatloniks treenimisel katsun ma iga distsipliini (ujumine, ratas ja jooks) lõikes kogeda ajaliselt ligilähedaselt seda pingutust, mis mind võistlusel ees ootab. See annab mulle enesekindluse, et ma suudan selle läbi teha, sest ma olen seda juba varemalt teinud. Ühtlasi võimaldab ainuüksi juba see teadmine seada ultrakatsumusel enda jaoks oluliselt kõrgemad eesmärgid, kui lihtsalt selle läbimine. Usun et sa nõustud minuga, et kui sa oled mingi katsumuse juba kord läbinud (olgu see siis maraton või mõni ultrajooks), siis sama asja teistkordsel tegemisel ei ole küsimus enam selles, kas ma suudan, vaid kui kiiresti ma suudan.

Ungari ultratriatloniks valmistumisel ma täpselt selliselt ka toimisin, ujudes võistlusele eelnevate kuude jooksul kolmel korral ligikaudu sama distantsi, mis mind võistlusel ees ootas. Ratast ma päris 360 km treeningul ühtejutti ei sõitnud, sest see oleks tähendanud pimeda peale jäämist. See-eest jagasin pikad rattatreeningud osadeks, sõites esimesel päeval näiteks 200 ja enam kilomeetrit ning tehes järgnevatel päevadel lühemad rattasõidud peale. Kusjuures, pikkade trennide järgsed lühemad sõidud osutusid tihtipeale isegi väljakutsuvamateks, sest selleks ajaks oli eelmise päeva pikk trenn jõudnud end kehas korralikult tunda anda ning ainuüksi juba mõte rattasadulasse uuesti istumisest tundus valus ja vastumeelt. Muidugi osutus see kõik mõttetöö väärkujutluseks, sest peagi pärast rattaga sõitma hakkamist oli selge, et tegelikult ei ole olukord kaugeltki selline, millisena mõtted peas seda sulle maalida üritavad.


Nii pikkade ujumistrennide kui rattasõitude puhul on minu arvates väga oluline, et viimased pikad treeningud jääksid vahetult enne võistlust. Näiteks viimase 7.4 km pikkuse ujumise tegin 16 päeva ja viimase pika rattatrenni tegin 12 kuni 14 päeva enne võistlust. See rattatrenn nägi välja selline, et reedel sõitsin Tartust Pärnusse ja pühapäeval Pärnust tagasi Tartusse.

Jooksmise osas toimisin ma eelmises postituses mainitud viisil. Nimelt kolm kuud enne võistlust osalesin mägistes ja rasketes tingimustes toimunud ultrajooksul. Pärast ultrajooksu olin kindel, et ultratriatlon on mulle jõukohane.

Kuna mu järgmine plaanitav ultratriatlon kestab peaaegu nädala, siis kohendasin sellest lähtuvalt ka oma treeningplaani. Eesootavaks katsumuseks füüsist ja vaimset poolt ettevalmistavaid treeningtsükleid kutsun ma hellitavalt põrgunädalateks:)

        - Põrgunädal vees kujutab endast 20. km ujumist 5 päevaga.
        - Põrgunädal rattal tähendab, et 5 päevaga tuleb 30-33h rattasadulas istuda.
        - Põrgunädal jooksurajal hõlmab endas 5 päevaga 200 km jooksmist.

Kui need kõik plaanipäraselt lähevad, peaks mu vaim maikuiseks võistluseks, viiekordseks Ironman distantsiks igati valmis olema.

  • Rasked treeningtingimused
Võistluste juures on üks asi, mida ei tea kunagi ette ega saa ka mõjutada - see on võistluspäeva ilm, mistõttu valmistun ma alati halvimaks. Eelkõige  mõtlen siin palavaid ja tuuliseid ilmastikuolusid. Enda kohta tean öelda, et palavas treenimata ei oleks ma kuumades oludes võistlemiseks valmis. Küll aga kehtib see vastupidi, palavates oludes treenimine ei mõjuta negatiivselt mu sooritusvõimet jahedamates (pean silmas ikkagi plusskraade) tingimustes võistlemisel. Usun et need, kes osalesid vahetult kuumalaine saabumise järgselt aset leidnud Tartu Olümpiajooksul, mõistavad, kui palju võib palav ilm sooritusvõimet ja enesetunnet mõjutada.

Tahtejõu tõeliseks proovikiviks on kindlasti aga tugev tuul. Tuulistes oludes treenimine teeb sind vaimselt väga sitkeks, ning mis samuti väga oluline, see õpetab sind oma jõuvarusid õigesti hindama ja kainelt mõtlema. Mulle on jäänud mulje, et tuulistes tingimustes toimuval triatlonivõistlusel hinnatakse oma võimeid üle just rattadistantsil. Olen seda ka ise korduvalt teinud. Põhjus peitub selles, et ettevalmistumise ajal, eesmärkide seadmisel, me üldjuhul tugevat tuult arvesse ei võta, lootes sisimas häid või vähemalt normaalseid ilmastikutingimusi võistluspäeval. Samas, kui võistluspäeva ilm ikkagi kujuneb ootuspärasest olulisemalt tuulisemaks, on sisimas raske olukorraga leppida ja endale seatud eesmärkides järeleandmisi teha, mistõttu vähemalt alguses üritatakse nähtamatule vastu astuda. Ent tõde on see, et peagi saabub ülepanemise valuga koos ka teadmine oma eksimusest.

Tuulistes oludes treenides saab kiiresti selgeks, et sind ei vii kiiremini edasi ja ei tee su olukorda lihtsamaks mitte tuule kirumine, vaid sellega leppimine. Kui ma eelmisel sügisel Lanzarotel esimest rattasõitu tegema läksin, olin kõigest poole tunnise vastutuult rühkimise ajal kogu oma roppude sõnade arsenali jõudnud valjult välja elada. Kergem mul sellest vandumisest ei hakanud ja ka tuul selle peale vaibumise märke (järgmise seitsme kuu jooksul) ei näidanud:) Samas, ajapikku täheldasin, et rattasõit muutub järjest kergemaks ja nauditavamaks. Vahepeal arvasin ekslikult koguni, et saarel puhuvad tuuled on hakanud tasapisi järele andma, kuid kui mu sõbrad mulle Lanzarotele külla saabusid ja esimesel rattatrennil nende tuule käes laperdavaid imestunud nägusid nägin, siis sain aru, et hoopis mu vaimujõud olid tuulte käes treenituks saanud.

Lanzarote tuulte tugevust sõnades edasi anda ei ole võimalik, vaid seda peab kogema. Et sa saaksid aimu, milliste tuultega tuli mul seal tihtipeale toime tulla, panen siia ühe väikese videoklipi.


  • Süvalihaste treenimise olulisus
Väga üldiselt öeldes mõistan ma süvalihaste all lihasgruppe, mis toetavad põhi- ehk suuremaid lihaseid nende töös. Süvalihaste tugevuse olulisus ja nende treenimise vajalikkus sai mulle selgeks mitte just väga kaua aega tagasi. Nagu paljude asjadega siin elus, pöörame me neile tähelepanu alles pärast valusat õppetundi.

Vähem kui kaks aastat tagasi ei näinud mu treeningplaan süvalihaste treenimist ette. Ausalt öeldes ma siis õieti ei teadnudki, mida need lihased endast tegelikult kujutavad, rääkimata sellest, kuidas neid spetsiaalselt treenitakse. Mõistmine saabus siis, kui suurest treeningmahust (mis tollal oli pea 2 korda väiksem kui praegu) tingituna juba teist korda järjest mu alaselg justkui välk selgest taevast nii valusaks jäi, et igasugune normaalne liikumine oli mitmeid päevi halvatud, rääkimata istumisest ja püstitõusmisest. Oma massööri abiga sain kiiresti probleemi põhjusele jälile ning asusin koheselt selle probleemiga tegelema. Peagi avastasin enda jaoks Herje üldkehalise ettevalmistuse (ÜKE) trenni, kus avanes minu jaoks uus (erinevate süvalihasgruppide treenimise) maailm. Kõigest natuke kannatust ja järjepidevat treenimist ning tulemus oli tuntav. Süvalihaste trenn on tänaseni mu treeningute lahutamatu ja vajalik ettevalmistusperioodi osa.

Kuigi süvalihaste osatähtsust ei maksa ka väiksematel distantsidel alahinnata, on süvalihaste roll seda suurem, mida raskema ja pikema katsumusega on tegemist. Kuna süvalihastel on põhilihasgruppe toetav roll, siis nende olulisus ja tugevuse vajalikkus avaldub kõige tuntavamalt eelkõige siis, kui põhilihased hakkavad ära väsima - ultrakatsumuse puhul juhtub see varem või hiljem. Kui see hetk saabub, siis on just tugevad ja treenitud süvalihased need, mis ei lase su tehnikal täielikult koost laguneda ja, mis vahest veel olulisem, kaitsevad sind võimalike vigastuste tekkimise eest.

Eks ka pikemad treeningud arendavad ja treenivad süvalihaseid samuti, kuid usun, et oluliselt kiirema ja efektiivsema tulemuse saab spetsiaalseid harjutusi järjepidevalt tehes. Kindlasti on ka neid, kes süvalihaseid eraldi ei treeni, kuid on vaatamata sellele ultrajooksudel osalenud ja seal ilusti hakkama saanud. Samas jääb nende puhul vastuseta küsimus, kas ja kui palju oleks spetsiaalne süvalihaste treening võinud nende ultrakatsumust lihtsustada või paremas tulemuses väljenduda.

  • Palju võistlemist
Tihe võistlusgraafik on üheks viisiks, kuidas ma ennast motiveerituna hoian. Mulle lihtsalt meeldib hästi korraldatud võistlustest osa võtta, oma ala parimatega mõõtu võtta ja endast seeläbi maksimum välja pigistada. Näiteks käesoleval hooajal võtsin osa 23 võistlusest. Paljud neist võistlustest olid osaks mu ettevalmistusest hooaja põhivõistlusteks, mis tähendas minu jaoks pinge- ja ootustest vabana stardijoonele minemist. Samas asjatu stressi puudumine omakorda võib olla üheks põhjuseks, miks kõik need (treening)võistlused osutusid mulle samuti suurteks kordaminekuteks.

Võimalikult palju katsun osaleda ka väiksematel triatlonivõistlustel, omandamaks vajalikke kogemusi: olgu selleks siis ühisstardist ujumine, vahetusala kiire läbimine või ühelt distsipliinilt teisele üleminek. Teoorias võime me kõik tugevad olla, kuid praktika näitab, et võistlussituatsioonis saab loogiline ja ratsionaalne mõtlemisvõime sageli oluliselt häiritud. Näiteks oma kõige esimesel triatlonil 2002. aasta suvel Mellistes tulin ujumisest välja eelviimasena, ja mitte just kõige erksamas seisundis, kulgesin vahetusalasse ja asusin seal toimetama. Ega ma tegelikult suurt muud sellest võistlusest mäletagi, kui seda, et mõnda aega üritasin särki (tollal mul ei olnud veel lukuga rattasärki või triatlonikombet, vaid kasutasin tavalist jooksusärki) lootusetult selga saada, enne kui avastasin, et olin rattakiivri enne särki pähe pannud ning et see ei tahtnud kuidagi särgi kaelusest sisse mahtuda.

  • Üksinda ja vaikuses treenimisest
Kuna olen üksinda ja vaikuses treenimist juba päris pikalt harrastanud, siis on sellest minu jaoks saanud puhas nauding. Võib vist öelda, et teatud mõttes olen sellest lausa sõltuvuses. Samas on kindlasti ka neid, kes seda piisavalt palju praktiseerinud ei ole ning seepärast üksinda ja vaikuses treenimist ka ei naudi. Selle oskuse olemasolu tuleb aga kasuks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks seepärast, et paljudel ultravõistlustel on sinu ja teiste turvalisuse huvides keelatud muusikat kuulata. Kui sa oled treeningutel seda aga kogu aeg harrastanud, siis võib harjumatu vaikus sinu vaimse valmisoleku väga kiiresti proovile panna. Rasketel hetkedel peas välgukiirusel vahetuvad mustmõtted võivad su meele kiiresti nüristada ja varakult alla andma sundida. Seega isegi kui sa oled suur muusikasõber, tasub vahetevahel ja ennekõike just pikemaid ning väljakutsuvamaid treeningud teha ilma muusika ja treeningkaaslaseta. Usun, et see annaks sulle veel parema vaimse valmiduse. Veidi enam närvikõdi ja adrenaliini otsivatele spordisõpradele soovitan pimedal ajal pealambiga metsavahelistel radadel jooksmist - valdav emotsioon on seda väärt.

Vaikuses treenimine on oluline ka ohutuse seiskohalt. Olen korduvalt nii linnavahel kui ka väiksematel külavaheteedel pidanud tegelema ootamatult välja ilmunud koertega, mis on minu jaoks seni hästi lõppenud just tänu sellele, et olen neid õigeaegselt kuulnud ja märganud.

  • Vigastused või haigestumised
Olen suutnud seniajani vigastustest hoiduda. Seega oskan siinkohal kirjutada üksnes haigestumisest, kuid usun, et see kehtib teatud mööndustega ka vigastuste korral. Eelkõige on erinevus selles, et haigestumisest saame me üldjuhul kiirelt üle ning see ei anna ettevalmistusele nii suurt tagasilööki kui vigastus, mille väljaravimine on tihtipeale pikk ja vaevarikas protsess.

Minu jaoks on haigus alati üks tõsine vaimujõu proovilepanek. Oma treeningmahtude ja aktiivse eluviisi juures on haigestumine justkui vangistus, mil ma pean koduseinte vahel leidma piisavalt kannatust, et end terveks ravida. See on tõsine väljakutse ja pean tunnistama, et varasematel aegadel olen tihtipeale ka ebaõnnestunud - s.t, olen üritanud haigusest võitu saada püstijalu ja oma igapäevatoimetusi tehes. Tulemuseks on alati olnud see, et terveks saamine on võtnud oluliselt rohkem aega. Kuigi viimastel aastatel olen viirushaigustega kokku puutunud väga vähe, leidis viimane selline haigestumine aset kõigest kaks nädalat tagasi. Tavaliselt võtab mul haigusest üle saamine aega mõned päevad (eeldusel, et olen korralikult kodurežiimil), ent viimane kord kulus mul terveks saamiseni aega koguni viis päeva. Ei teagi, kas tänased viirushaigused ongi raskemini põetavaks muutunud või lihtsalt mu keha vajab varasemast rohkem aega tervenemiseks.

Õnneks ei  mõjunud see hiljutine haigestumine pärssivalt mu motivatsioonile, vastupidi, ma ei jõudnud ära oodata, mil uuesti treeningute juurde naasta saan. Siiski tuleb tunnistada, et selle haiguse pikkusest tingitud meeleolulangust ja lootusetuse tunnet ei olnud ma ammu kogenud. Nimelt ühel varasemal korral on  üks haigus mind tõsiselt ja peaaegu aastaks rivist täielikult välja löönud. Sellest haigusest ilma tüsistusteta täielik tervenemine on minu jaoks täna, tollast olukorda meenutades, justkui ime. See leidis aset 2009. aasta kevad-suvel, mil magistriõpingute lõpetamine ja just advokaadibüroos tööle asumine muutis mu elu pingeliseks ja stressirohkeks. Endalegi märkamatult oli stress paari kuuga laastava töö teinud. Mai alguses, haiguse esimeste füüsiliste nähtude kohalejõudmisel, hakkas olukorra tõsidus mullegi vaikselt kohale jõudma. Sellest teadmisest ei olnud aga suurt abi, sest põhjus oli mulle siis endiselt veel teadmata. Kuigi ma korrigeerisin oma elutempot ja andsin kehale rohkem puhkust, ei paistnud asjad veel paremuse suunas liikuvat. Vastupidi, kui 2009. aasta mais olin veel väga heas füüsilises vormis ja treenitud, siis augustikuuks ei olnud selles midagi järgi. Jooksmine oli selleks hetkeks muutunud sisuliselt ülejõu käivaks tegevuseks ning pelgalt kiirem jalutuskäik tähendas kõrget pulssi ja puperdavat südant.

Kuna 2009. aasta septembrist olin minemas Prantsusmaale üheks semestriks elama ja õppima, siis mõtlesin, et keskkonnavahetus toob selguse majja ning lootsin, et tervis hakkab lõpuks paranema. Tõsi, tervise halvenemise põhjusele sain arstide abiga lõpuks jälile, kuid seda alles paari kuu möödudes. Põhjus oli lihtne ja loogiline, kuigi selle avastamine käis üle kivide ja kändude - mul tuvastati südamelihaste põletik, mille tekkimises mängisid suurt rolli põletikulised mandlid. Hetkest, mil sellest teada sain, tegutsesin kiiresti ning nädal hiljem olid mandlid juba eemaldatud. Seejärel hakkas tervis taastuma justkui võluväel. Kolm kuud hiljem sain juba täiel rinnal uuesti jooksmist ja treenimist nautida. Lõpp hea, kõik hea:)

Täna selle kõigele tagasi mõeldes arvan, et see peaaegu kümne kuu pikkune valus, aga vajalik kogemus võib-olla üheks põhjuseks, miks ma olen oma keha hästi tundma õppinud ja suutnud seeläbi ka vigastused eemal hoida.

  • Tõeline armastus tekib ajapikku
Kui ma rohkem kui 13 aastat tagasi jooksmist harrastama hakkasin, siis ei osanud ma uneski näha, millist naudingut see mulle täna pakub. Alustades oli mu keskmine jooksukiirus väga madal ning tehnika ei kannatanud kriitikat, mistõttu ma ei saanudki kogeda seda kergustunnet ja naudingut, mida jooks mulle täna annab.

Sama kehtib ka ujumise kohta, ainult ajalised mõõtmed on väiksemad. Ujumist hakkasin harrastama alles 2010. a kevadel. Kuigi sain iga aastaga veidike kiiremaks, ei olnud mul kuni eelmise aasta sügiseni lihtne end regulaarselt ja piisavalt tihedalt ujuma kohale vedada. Põhjus oli selles, et ma ei näinud piisavalt kiiret arengut ja mul puudus ka suurem kannatus. Samas ujumine mulle väga meeldis - teadsin seda enesetunde järgi, mis mind alati pärast ujumistrenni valdas. Eelmisel sügisel otsustasin aga rohkem kannatust üles näidata, hakates mõtestatult (ujumiskavade) ja korrapäraselt ujumas käima. Peagi nautisin ujumist väga ja lausa ootasin järgmist trenni. Täna tean, et vees hästi tundmine eeldab olulisemalt järjekindlamat harjutamist kui jooksurõõmude nautimine. Nimelt on ujumine sedavõrd tehniline ja tunnetuslik ala, kus erinevalt jooksmisest annab ka kõigest juba nädala- või kahepikkune paus kohe märkimisväärselt tunda ja paneb seeläbi su vaimse tugevuse proovile. Seega on kõige parem, kui väga pikki pause ujumistreeningutesse ei tule - siis on ka motivatsioonikriisil raskem tekkida.

Sellega ma tänase postituse ka lõpetan. Enne viimast ja kolmandat võistlusaegset vaimset aspekti puudutavat postitust peatun ma vahepeal ka muudel teemadel. Järgmisel korral tutvustan sulle üht hiljuti avastatud uut ja huvitavat võistlust. Kuna võistlus on äärmiselt põnev ja väljakutsuv, plaanin sellest ka juba järgmisel aastal osa võtta. Ülejärgmises postituses räägin sulle aga põhjalikumalt oma taimsest toitumisest.