Peasponsor
2018
2017
2016
2015
27. detsember 2015
Tenerife - mägesid armastava ratturi unistus
07. detsember 2015
Vereanalüüsid kui lõputute üllatuste rada
20. november 2015
2016. aasta toob neli ultratriatlonit – 76 km ujumist, 3600 km ratast ja 822 km jooksu
03. november 2015
Ilus punkt rekordilisele hooajale - Haanja ultra 100
10. oktoober 2015
Uudne treeninglähenemine viis maratonirekordini
16. september 2015
TransGranCanaria ultrajooks vol 2: kas kogetud valust sain vajalikud teadmised?
02. september 2015
Leedu ultratriatlon: kibe kukkumine ja magus võit
27. august 2015
Uued tuuled ultrakatsumuseks valmistumisel - kas taastun ära?
13. august 2015
Veretest ei valeta - parem teada, kui olla teadmatuses
30. juuli 2015
Ultrakatsumuste köögipool – võitlus energiadefitsiidiga
20. juuli 2015
Uued plaanid – kombates taastumise piire, uus kahekordne ultratriatlon juba augusti lõpus
09. juuli 2015
Nagu poisike võistlusrajal – iga võistlusega aina uued õppetunnid. Ungari kahekordse ultratriatloni MM.
02. juuli 2015
Kahekordse ultratriatloni eel: 30-kraadine kuumus ja tugev konkurents
23. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 2: minu eduka taastumise kolm peamist näitajat
08. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 1: oskus tunda piire
25. mai 2015
Väikse heateo suur tähendus
25. mai 2015
Rajast ja võistlejatest. Suurim oht rattarajal - eeslid ja hobused
18. mai 2015
Käänuline tee soovitud tulemuste suunas
13. mai 2015
Kahe rattasõidu kaugusel Inglismaast
14. aprill 2015
Lloret de Mar treeninglaager andis rohelise tule Inglismaa ultratriatloniks
13. märts 2015
TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele
06. märts 2015
Loetud tunnid elu raskeima väljakutse alguseni
22. veebruar 2015
Uued testid - uued tulemused!
09. veebruar 2015
Selle hooaja esimene väljakutse - TransGranCanaria - ühe raskeima profiiliga ultrajooks maailmas
21. jaanuar 2015
Põrgunädal ratastel - eesootav ekstreemne katsumus nõuab äärmuslikku ettevalmistust
08. jaanuar 2015
Lanzarote – parim treeningkoht Euroopa talves
2014
Kõik postitused
06. märts 2015

Loetud tunnid elu raskeima väljakutse alguseni

Sel ajal kui sina täna õhtul juba magad, olen mina Gran Canaria ultrajooksu stardijoonel Agaetes. Täna, täpselt kell 23.00 (Eesti aja järgi 01.00 öösel), lastakse rajale ligikaudu 700 ultrajooksjat ning esimest lõpetajat oodatakse Maspalomas mitte enne 14 tunni möödumist. Kel huvi ja soovi, saab võistluskäiguga end kursis hoida nii TransGranCanaria kodulehe kui ka korraldaja Facebooki kaudu. Minu stardinumbriks on 73 ning minu liikumine kontrollpunktide vahel peaks nähtuma läbi LiveTrack jälgimise - http://transgrancanaria.livetrail.net/.

Eile õhtul tegin ma kodus ka viimase varustuse chek-in-i, veendumaks, et kõik vajalik kaasa saaks (vt fotot).

Reisides lähevad asjad harva plaanitult


Tahaks loota, et olen selleks katsumuseks nii valmis kui võimalik. Kui eilne reisimispäev võistluspaika välja arvata, siis on ettevalmistused läinud plaanipäraselt. Kõik vajalikud trennid tehtud ja vaim valmis. Eilne päev õpetas, kui oluline on olla võistluspaigas varakult, s.o. päevi varem kohal. Kuigi võistluspaika reisisin ma Gran Canaria naabersaarelt Tenerifelt ja kuigi vahemaad olid väikesed, tuli ette palju ebameeldivusi.

Kõige raskemaks kujunes laevareis Santa de Gruzist Agaetesse, sest esimest korda elus jäin ma laeva kõigutamisest väga merehaigeks. Süda oli pool päeva lavasõidust paha ning seega ei saanud ma ka toitu enne õhtut kuidagi alla.

Laev maabus Agaetes natuke pärast kella 12 ning siis tuli mul sõita ca 90 km saare lõunaossa. Reisi planeerides arvasin, et ümberistumisega peaks see aega võtma vast maksimaalselt kaks tundi. Tegelikult kujunes reisi pikkuseks 4,5 tundi. Kuigi eile oli väsitav päev, oli mul aega hommikut pikemalt nautida ja loodetavasti sai parasjagu välja puhatud.

Viimane ettevalmistus Tenerifel


Korraldajate poolt eile antud teabe kohaselt on laupäev öö ja päev tulemas pilvitud ja temperatuur tõuseb päikese käes pärastlõunaks 26 kraadini. Seega on tulemas väga palavad tingimused. Kuigi ma ei ole kuumades tingimustes saanud nii palju treenida kui eelmisel aastal Lanzarotel olles, usun, et võistlusele eelnenud nädalane treeningtsükkel Tenerifel tõstis mu kuumataluvuse läve parasjagu kõrgele. See trenninädal nägi numbrites välja järgmine:

  • treeningmaht kokku 22 tundi
  • sh 292 km väga mägist rattasõitu (tõusumeetreid 7260) – Tenerifel sai esimest korda kogeda, mis tunne on 45 km rattaga ühtejutti mäkke tõusta ning kui lahe on pärast sellist ca 3 tunnist pingutust alla laskuda (vt videoklippi)

  • sh 12,2 km ujumist - linnarahvale loodud ujumistingimused teevad silmad ette paljudele. Nimelt maksimaalselt 2 euro eest on Santa de Gruzis võimalik ujuda kas 25m sisebasseinis või 25m ja 50m välisbasseinides.
  • sh 60,7 km jooksu (eile plaanitud 13 km pikkuse jooksutrenni pidin reisitõrgete ja sellest tingitud kehva enesetunde tõttu ära jätma)
  • sh kaks tugevat allamäge jooksutrenni – esimene 3,5 km pikkune allamäge lõik tegi jalad kolmeks päevaks ülimalt kangeks ja valusaks, mis oligi selle trenni mõte. Mõned päevad hiljem tehtud teise allamäge lõigu puhul jalad enam sellist valu ei kogenud. Seega tahaks loota, et seekord jalalihased kohe esimesel laskumisel veel läbi ei küpse.

Kes teeb, sel ikka juhtub


Mõned päevad tagasi elasin ma üle oma senise rattasõidu kõige ohtlikuma olukorra. Nimelt Teide mäe jalamil serpentiinidelt laskudes ei märganud mind adrenaliinijanus autojuht, kes asus möödasõidule kohas ja viisil, mis paneks vähegi mõistliku juhi kukalt kratsima.

Igatahes, kui ma nägin ja kuulsin erkkollast värvi sportautot eesoleva auto tagant välja kiirendamas, toimus edasine justkui silmapilkselt. Ega aega mõtlemiseks ja tegevuse analüüsimiseks sisuliselt ei olnudki ning hoo maha pidurdamine ei tulnud kõne alla. Kokkupõrkest autoga päästis mind see, et endalegi üllatuseks suutsin säilitada külma närvi, kiiresti reageerida ning võtta end nii tee serva kui võimalik. Silmanurgast tunnetasin, et sellest ei pruugi autolt löögi saamiseks piisata, mistõttu sõitsin teelt maha teepeenra jupile selliselt, et parem jalg puudutas ka teepiiret, millest teisele poole küll ei oleks tahtnud sattuda.

Pärast seda intsidenti sõitsin allesjäänud 20 allamäge kilomeetrit värisevate kätega ning ka õhtul olukorda meenutades tulid külmavärinad peale. Igatahes otsustasin järgmisel päeval uuesti rattaga sama marsruudi ette võtta, sest tahtsin olla kindel, et see hirmutav juhtum ei jätnud mulle sellist jälge, mis võiks edaspidi pärssivat mõju avaldada. Teisisõnu tuli minna mõistust veenma, et eilne juhtum oli lihtsalt üks väga halb asjade kokkulangemine.

Sisimas usun, et tegelik põhjus, miks see kõik minu jaoks õnnelikult lõppes, on selles, et ma katsun rattaga sõites olla alati ülimalt tähelepanelik ja keskendunud. Seepärast ei näe sa mind kunagi trenni tehes muusikat kuulamas ning seepärast mulle meeldib ka rattaga üksinda sõitmas käia.

See on ka üks oluline aspekt, mida mägedes toimuval ultrajooksul kindlasti õpib, vaja läheb ja mis tuleb mistahes eluvaldkonnas alati kasuks – nimelt täielik keskendumisvõime.

Seega lõpetuseks jääb üle olla tänulik ja soovida endale turvalist ultrajooksu.