Peasponsor
2018
2017
2016
2015
2014
22. detsember 2014
Taimse toitumise võlud ja tähelepanu vajavad varjuküljed
08. detsember 2014
Uus väljakutse - vertikaalne kilomeeter
27. november 2014
Ultraks vaimse poole ettevalmistamine (vol 2)
17. november 2014
Kuidas tulla toime nähtamatuga?
07. november 2014
Haanja Ultra100 - valmistumise ja taastumise telgitagune
29. oktoober 2014
Senistelt ultravõistlustelt saadud õppetunnid
21. oktoober 2014
Toitumisharjumuste osatähtsust taastusmiprotsessis alahinnata ei maksa
14. oktoober 2014
Üks mu lemmik matkamis- ja treenimispaik Prantsuse Alpides
07. oktoober 2014
Miks ma harrastan just ultrasporti?
01. oktoober 2014
Kes ma olen ja kuhu ma liigun?
Kõik postitused
07. oktoober 2014

Miks ma harrastan just ultrasporti?

Tihtipeale on minult küsitud, et miks just ultrasport? Mida see mulle annab? Selles postituses proovingi sellele raskele küsimusele tagasihoidliku vastuse anda. Samas pean etteruttavalt ütlema, et ultraspordi võlu saab täielikult mõista ainult siis, kui selle ise läbi teed.

Ultrasporti armastan ennekõike seepärast, et:

  • see on kasvatanud mu eneseusku ja tugevdanud tahtejõudu

Madal enesehinnag ja vähene tahtejõud on mullegi tuttavad nähtused varasemast. Enesehinnangu tõstmise ja tahtejõu tugevdamise üheks parimaks viisiks pean pidevalt uute väljakutsete võtmist. Ultrasport juba oma olemuselt on väga mitmestki aspektist ennastületav ettevõtmine, sõltumata sellest, kas sa prakitseerid seda esmakordselt või juba pikemat aega. Seega, kujutage ette, mis tundeid võivad teid vallata, kui näitkes pärast 20-tunnist pingutust finišijoone ületaksite. Usun, et nõustuksite, et pärast sellist kogemust ei peaks te enam midagi võimatuks - ja selline suhtumine ei väljenduks mitte ainult sportlikes väljakutsetes, vaid ka muudes eluvaldkondades.

  • see on õpetanud mind suurelt unistama ja julgelt tegutsema
Kui ma ei oleks kolm aastat tagasi ultrajooksu juurde jõudnud, oleks ultratriatloni läbimine jäänud minu jaoks avastamata ja teostamata unistuseks. Samuti on lood palgatööst loobumisega - ka see samm oleks jäänud aasta tagasi astumata. Ja mis peamine, ei oleks mu tänased unistused kaugeltki sedavõrd julged.

  • see on julgustanud mind olema mina ise
Ultrasporti harrastades olen ma paratamatult veetnud palju aega iseendaga ning uskuge mind, et teiste meele järgi tegutsemine ja toimetamine ning teistelt heakskiidu saamine on viimane asi, mis sel ajal su mõtteis mõlgub.  

  • see on kasvatanud mu empaatiatunnet kaasinimeste ja mind ümbritseva suhtes
Enda tõestamine ultraspordis on küll tõstnud palju mu eneseusku ja suurendanud tahtejõudu, kuid see ei ole muutnud mind egoistlikuks ja üleolevaks ega andnud mulle õigust kellegile ülevalt alla vaadata ja kedagi hukka mõista. Pigem läbi oma raskete katsumuste olen õppinud asjadele kõrvaltseisja pilguga otsa vaatama, alati rahulikuks jääma ja ennast teiste olukorda asetama. Üheks hiljuti tehtud avastuseks on see, et ma ei tunne vajadust oma nägemust ja arvamust asjadest teistele peale suruda.

Ultraspordi harrastamine ja selleks treenimine on mind viinud paljudesse suurepärastesse kohtadesse, mille ilu, ainulaadsus, omapära ning puutumatus ei jäta kedagi külmaks. Neis kohtades olles ma mõistan, kui vähe tegelikult on vaja naeratuse suule toomiseks. Minu vaieldamatud lemmikud on mäed, kus juba ainuüksi mõned päevad viibides on võimalik endale kiire restart teha.    

  • see on õpetanud kuulama oma keha ja alati seadma esikohale oma tervise
Juba päris mõnda aega ei mõõda ma treeningutel ja võistlustel oma pulssi, vaid tempo valimisel lähtun enesetundest. Samuti olen treeningutel tehtud katsetuste peal välja selgitanud, millist kütust, kui palju ja kui suurtes kogustes keha vajab. Need nimetatud aspektid on ultraspordi lahutamatud osad. Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, jutkui ultrasport oleks tervisele kahjulik. Vähemalt ei ole ma seda kuulnud ühegi ultrasportlase suust, vaid pigem inimesetelt, kes seda ise kunagi harrastanud ei ole.

  • see on vähendanud mu vajadust kindlustunde järgi
Mulle väga meeldib mõte, et tihitpeale on oma unistuste elluviimise üheks suurimaks takistuseks rahuldumine olemasolevaga. Selle mõtte suurepärast edastamist võid soovi korral vaadata siit.

  • see on vabastanud mind mitmest pseudohirmust
Näiteks, kui ma viis aastat tagasi avastasin enda jaoks mägedes (pean silmas Alpe ja Püreneed) matkamise ja lageda taeva alla magamise võlud, tundus mulle mõte öösel üksinda mägedes matkamisest ühtaegu nii paeluv kui ka hirmutav ettevõtmine. Samas ei läinud kaua, kui ma juba pidin selle hirmuga silmitsi seisma. Nimelt ei Alpides ega mujal mägedes toimuvaid ultrajookse ei ole võimalik läbida, ilma et sa pimedas mägedes liikuma peaksid. Enda suureks heameeleks avastasin, et see on uskumatult lahe ja võimas kogemus.

Siinjuures tekkis mul mõte teha kunagi ka postitus mõnest oma lemmik matkamis- ja treenimiskohast mägedes, näidates detailselt kui lihtne, kiire, odav ja meeldejääv see reis võib olla.

  • see on õpetanud mind füüsiliste raskustega toime tulema ning avanud ukse uude maailma
Eks paljud teist on ise kogenud maratonijooksu lõpukilomeetritel osaks langevat füüsilist valu jalgades. Öeldakse, et pärast selle hetke tekkimist jõuab lõpuni üksnes seda valu ära kannatades. Võin etteruttavalt kohe ära mainida, et ega sellest valust ei ole pääsu ka ultrajooksude puhul. Erinevus maratonijooksuga on aga see, et kui sa suudad teatud aja valu ära kannatada, siis peagi saab vaim valust võitu ja sul tekib tunne justkui valu annaks järgi. Tõsi, seda küll mõneks ajaks, sest füüsiliselt rasked hetked jäävadki kuni jooksu lõpuni teatud ajavahemike tagant ennast ilmutama. Seda ma nimetangi ühe katsumuse kestel oma võimetepiiri korduvaks nihutamiseks. Kui ei oleks ise kogenud, ei oleks osanud kunagi arvata, et valust tuldlöövate jalgadega edasiliikumisel annab valutunne järgi ja tekib justkui uus hingamine.

  • see on õpetanud mind elus ettetulevate raskustega paremini toime tulema
Paratamatult tuleb meil elus kogeda tagasilööke ja ebaõnnestumisi, mis külvavad segadus-, lootusetuse- ja allaandmisetunnet. Kõike seda ja palju muudki kogeb ka ultraspordis, kuid selle erinevusega, et sa pead nendega sealsamas, kohe ja otsustavalt tegutsema.  

  • seda tehes olen kogenud kirjeldamatuid ja uskumatult tugevaid emotsioone

Fakt on, et õnnepisarad on olemas. Need on kerged tekkima enda jaoks millegi väga suurega hakkama saamisel. Neid tagasi hoida ei ole võimalik ja häbeneda ei maksa :).

Kui sina neid kogenud ei ole, siis äkki võib põhjus olla selles, et sa ei ole sedavõrd suurt eneseületust veel ette võtnud ja läbi elanud. Küll jõuad.