Peasponsorid
2018
2017
2016
2015
27. detsember 2015
Tenerife - mägesid armastava ratturi unistus
07. detsember 2015
Vereanalüüsid kui lõputute üllatuste rada
20. november 2015
2016. aasta toob neli ultratriatlonit – 76 km ujumist, 3600 km ratast ja 822 km jooksu
03. november 2015
Ilus punkt rekordilisele hooajale - Haanja ultra 100
10. oktoober 2015
Uudne treeninglähenemine viis maratonirekordini
16. september 2015
TransGranCanaria ultrajooks vol 2: kas kogetud valust sain vajalikud teadmised?
02. september 2015
Leedu ultratriatlon: kibe kukkumine ja magus võit
27. august 2015
Uued tuuled ultrakatsumuseks valmistumisel - kas taastun ära?
13. august 2015
Veretest ei valeta - parem teada, kui olla teadmatuses
30. juuli 2015
Ultrakatsumuste köögipool – võitlus energiadefitsiidiga
20. juuli 2015
Uued plaanid – kombates taastumise piire, uus kahekordne ultratriatlon juba augusti lõpus
09. juuli 2015
Nagu poisike võistlusrajal – iga võistlusega aina uued õppetunnid. Ungari kahekordse ultratriatloni MM.
02. juuli 2015
Kahekordse ultratriatloni eel: 30-kraadine kuumus ja tugev konkurents
23. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 2: minu eduka taastumise kolm peamist näitajat
08. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 1: oskus tunda piire
25. mai 2015
Väikse heateo suur tähendus
25. mai 2015
Rajast ja võistlejatest. Suurim oht rattarajal - eeslid ja hobused
18. mai 2015
Käänuline tee soovitud tulemuste suunas
13. mai 2015
Kahe rattasõidu kaugusel Inglismaast
14. aprill 2015
Lloret de Mar treeninglaager andis rohelise tule Inglismaa ultratriatloniks
13. märts 2015
TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele
06. märts 2015
Loetud tunnid elu raskeima väljakutse alguseni
22. veebruar 2015
Uued testid - uued tulemused!
09. veebruar 2015
Selle hooaja esimene väljakutse - TransGranCanaria - ühe raskeima profiiliga ultrajooks maailmas
21. jaanuar 2015
Põrgunädal ratastel - eesootav ekstreemne katsumus nõuab äärmuslikku ettevalmistust
08. jaanuar 2015
Lanzarote – parim treeningkoht Euroopa talves
2014
Kõik postitused
13. märts 2015

TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele

"On 7. märtsi varahommik kell 06.32. Väljas on endiselt pime ja teisi võistlejaid hetkel nägemisulatuses ei ole. Olen just jõudnud alustada järjekordset pikka ja rasket laskumist ning tulitavad jalad ei taha mõista, miks nad seisma ei tohi jääda. Kuigi mõistus omab veel kontrolli streikivate kehaosade üle, võib olukord iga hetkega muutuda. Üritan hoiduda allaandmist soodustavatest mõtetest ja katsun rahustada keha mõtetega, et peagi algab uuesti tõus ning siis läheb kergemaks.

Ei õnnestu, selle asemel hoopis komistan ja löön taas varbad pinnasest väljaulatuva kivinuki vastu ära. See kohe ajab vanduma. „Krt…tõsta oma jalgu“ pobisen endamisi. Koos valuhaistinguga valjeneb ka hääl peas, leierdades vaheldumisi „sa ei ole isegi mitte poole peal“, „suuremad laskumised on alles ees“, „peagi tõuseb päike ja läheb ka kuumaks“ jne.

Meenub, et ei ole mõnda aega midagi söönud, võtan geeli, käputäie Goji marju ja rüüpan Colat peale. Tunnen toidu kohest imendumist. Enesetunne paraneb ja muremõtted vaibuvad. Saabub justkui uus hingamine. Ohkan kergendatult, aimamata, kui kiirelt on uus raske hetk juba silmapiiril."


Taastumine võistlusest on olnud üllatavalt kiire – suurem valu ja kangustunne jalgades kestis kõigest kaks päeva. Nüüd on enesetunne piisavalt hea, et alustada kokkuvõtte kirjutamist. Kirjutan sulle lähemalt, mida ma rajal olles nägin, kogesin, tundsin, õppisin ning kuidas ma toitusin. Mainin ära ka need aspektid, mis korraldusliku poole pealt oleks võinud teisiti olla ja mis tekitasid väga ohtlikke olukordi rajal.

TransGranCanaria ultra numbrites


  • katsumuse läbis 349 osalejat, teine samapalju katkestas;
  • võistluse võitis leedulane Gediminas Grinius uue rajarekordiga 14 h 23 min 37 sek;
  • esikolmikut jäi lahutama 15 minutit;
  • mina finišeerisin võistlusel 107., ajaga 22 h 35 min 42 sek

Võistlustrass


Kuigi korraldajate poolt avaldatud rajaprofiil andis aimu võistlustrassi raskusest, oli tegelikkus palju hullem. Nimelt ei olnud profiilikaardilt võimalik aru saada, et rajal on sind ootamas palju raskeid tõuse ja langusi, mille kaldenurk jäi suurusjärku 40% ja enam. Juba ainuüksi seismine sellise kaldega nõlval nõudis pingutust.

Minu jaoks kõige tõsisem üllatus tuli 108. km, mil kaardi järgi pidi ees ootama viimane pikem laskumine, mis oma raskusastmelt ei oleks tohtinud olla midagi väga üle mõistuse raske. Tegelikkus oli aga selline, et ühtäkki jõudis võistlusrada suure (pigem kaljut meenutava) mäe servale. Esmalt arvasin, et eksisin rajalt kõrvale, sest selle mäe otsast üsnagi püstloodis alla vaadates ei olnud rada enam näha. Seejärel märkasin aga kivirahnude vahel korraldajate pandud rajatähist, mille juurde oli lisatud ka rasket ja ohtlikku rajalõiku märkiv tähis. See oli sisuliselt koht, kus mõistsin, et võistlustrassi läbimine alla 20 tunni ei saa teoks - see laskumine oli lihtsalt niivõrd aeganõudev, tehniline ja minu valust karjuvatele reielihastele liig mis liig.


Sõnades ei ole võimalik edasi anda, kui järsk, tehniline, ohtlik ja kõhedusttekitav see laskumine tegelikult oli ja seda eelkõige just mu väsinud ja valutavate jalgade seisukorda arvestades. Tean ainult niipalju öelda, et varasemalt Alpides ja Püreneedes võisteldes/matkates ei olnud ma sarnase raskusastmega rada veel kohanud. Tänu taevale sain ma selle laskumisega ühele poole vahetult enne pimedat.

Seega leian, et see võistlustrass tõepoolest väärib maailma raskeima ultraraja tiitlit. Rajal avanenud suurepäraste vaadete ja puutumatu looduse nautimiseks pead sa seda ise Gran Canariale uudistama minema. Postituse juurde lisatud fotod ja video ei suuda seda sinuni tuua.

Kas mu ettevalmistus oli piisav?


Kuigi olin oma ettevalmistusega liikumas õiges suunas, tuleb tunnistada, et see ei olnud piisav ning palju valu ja kannatusi oleks saanud leevendada, kui oleksin teadlikum olnud. Samas ei ole mul ultrakatsumusteks treenimise ABC-d kusagilt võtta ning seepärast tuleb mul kõik katse-eksitus meetodil enda jaoks välja töötada.

Ülesmäge treenimisega võib rahul olla – see oli igati kordaläinud. Tõusudel olin konkurentsivõimeline ja kiirused esimestega suurt ei erinenud. Näiteks esimese pikima tõusu otsas asuvasse kontrollpunkti jõudsin liidritest kõigest 10 minutit hiljem – tõenäoliselt 2-3 minutit sellest tuleb kirjutada mu stardipositsiooni ja stardijärgse tiheda liikluse arvele. Usun et tõusudega kaotasin liidritele kokku umbes tund või veidi enam. Palju aega kaotasin kindlasti toidupunktides, sest see, millise kiirusega esimesed seal toimetavad, paneb kukalt kratsima – mul võtab triatloni sprindietapil vahetusala ka rohkem aega :).

Minu suurimaks peavaluks sellel katsumusel oli mäest laskumine. Hinnanguliselt kaotasin ainuüksi laskumistega liidritele suurusjärgus kuus tundi. Kuigi varasemad valusad kogemused on mulle õpetanud allamäge treeningu olulisust ning kuigi seekord sai sellele ka palju rohkem tähelepanu pööratud, ei olnud see kaugeltki veel piisav.

Hea meel on selle üle, et kui eelmistel mägiultratel olen oma reielihased juba esimesel pikemal laskumisel ära küpsetanud, siis seekord pidasid jalad vastu kuni veerand võistlustrassist. Pärast võistlust kogenumatelt ultrajooksjatelt järgi küsides sain teada, et allamäge jooksmist tuleb treenida väga palju. Täna tean, et sellise kaliibriga ultravõistluse jaoks oli minu allamäge treeningmaht lausa naeruväärselt väike. Seega pean olema tänulik, et jalad üldse veerand distantsi vastu pidasid. Võin julgelt väita, et see oli üks mu elu valusamaid õppetunde. Seega tahaks loota, et kogetud valu mul kunagi meelest ei lähe ja et edaspidi ma selliseid õppetunde enam omandama ei pea.

Toitumisest


Arvestades selle võistluse tuntust, taset ja suurust, valmistas korraldajate poolt pakutav toidulaud pettumust. Kõige rohkem jäin rahule 82. km asunud toidupunktiga, kus pakuti sooja pastat.

Kuigi kõik ei pruugi enam meeles olla, toon siinkohal ära, mida ma võistluse ajal sõin ja jõin:

  • 25 HoneyPowergeeli – need olid mul algusest peale seljakotis kaasas ning neid tarbisin toidupunktide vahelisel ajal. Mulle sobisid need geelid suurepäraselt ning isegi võistluse lõpuosas tuli kõht nende seedimisega muretult toime;
  • 28 soolakapslit (sisaldasid ka kofeiini) – ilma nendeta ma rajal hakkama ei saaks, sest mineraalainete kadu on meeletu;
  • ca 150 g Goji marju – need olid samuti mul endal kaasas;
  • väga suures koguses apelsine – vast ei liialda kui ütlen, et apelsine sõin ma toidupunktides kokku ämbritäie J;
  • Kreeka pähkleid ja mandleid – neid tarbisin võistluse teises pooles. Kuigi neid oli raske mäluda, oli neist suur abi;
  • suure peotäie kummikomme – neid pakuti kõigest paaris toidupunktis ning maitsesid muule toidule vahelduseks päris hästi;
  • päris palju tahket juustu – praktiliselt igas toidupunktis pakuti juustu ja see oli väga maitsev. Pealegi oli juustu suhteliselt kerge mäluda ja kurgust alla saada;
  • peotäis rosinaid ja mõned magusad šokolaadikommid;
  • vähemalt 24 liitrit vedelikku – enamasti vett ja Coca-Colat, paaril korral sai seljakott täidetud ka spordijoogiga.


Võistluse korralduslikud minetused


Alljärgnevalt nimetan ära need võistluse korralduslikud aspektid, millega ma arvestada ei osanud. Vahest on sulle endalegi abiks ja tead enda ettevõtmiste juures need asjad eelnevalt läbi mõelda ja järgi küsida.

  • joogipunktide vähesus ja nende asukohtade ebatäpsus
Kui üldiselt olid joogipunktide vahekaugused parajad ning vedelikku jagus mul täpselt, siis paar joogipunkti raja teises pooles asusuid teineteisest ikka väga kaugel. 71. km asunud joogipunktist lahkudes ja raja kõrgemaisse punkti tõusmist alustades ei osanud ma küll ette näha, et 1,5 liitrist vedelikust võiks puudu tulla. Kuid olles kõigest paar kilomeetrit ülesmäge rühkinud, oli kulunud kolmandik vedelikust ja minna oli veel üheksa km. Õnneks läks rada läbi väikesest külast, kus ma endale vett lisaks soetasin. Kõik see kulus ära enne, kui ma järgmisse toidupunkti jõudsin.

Olukord oli aga hoopis hullem 94. km ja 110. km vahelisel lõigul. Nimelt oli tegemist pikima toidupunkte lahutava vahemaaga. 94. kilomeetrilt lahkudes oli mul endaga kaasas 2,1 liitrit vedelikku, kuid vaatamata sellele ei jagunud vedelikku päris järgmise punktini, vaid viimased 25 minutit tuli joomata hakkama saada. Pealegi näitas mu kell toidupunktide vaheliseks kauguseks 18 km, mitte 16 km. Kuigi pean oma organismi eripäraks keskmisest suuremat vedeliku tarbimist, siis usun, et nii mõnelgi teisel võistlejal oli probleeme piisava vedelikukoguse tagamisega selleks vahemaaks.

  •  ebaõige info raja pikkuse kohta
Üheks vaimujõudu tõsiselt pärssivaks intsidendiks oli see, kui rajal olles sain teada, et võistlustrassi pikkus ei ole mitte 125 km, vaid 130 km. Nimelt kodulehel on võistlustrassi pikkusena nimetatud 125 km, kuid võistluse käigus korraldajad täpsustasid seda numbrit koguni 5 km võrra. Minu Garmini kell näitas samuti rajapikkuseks rohkem kui 130 km (täpsemalt 130,7). Minu arvates nii pika katsumuse puhul ei tohiks küll raja pikkust kilomeetritki väiksemana reklaamida, kui see tegelikult on. Selle kohta ütles rajal mulle üks Tenerifelt pärit ultrajooksja, et tere tulemast Hispaaniasse, kus asjade selline kulg on tavapärane.

  •   stardipaigas puudus pakihoid
Varasemalt ei ole ma ühelgi võistlusel kokku puutunud olukorraga, kus stardipaigas ei ole korraldaja taganud pakihoidu üleriiete jätmiseks. Veel vähem oskasin ma selle võimaluse puudumist ette näha sellise mastaabiga võistluse korral. Ja nagu koha peal näha oli, siis oli minuga sarnaselt arvanud inimesi väga mitmeid.

Stardipaigas nägin ma kõvasti vaeva, et leida keegi korraldajates, kes oli pärast starti finišisse liikumas ja kes oleks valmis minu asjad endaga kaasa võtma. Aega kulus selleks 20 närvilist minutit, enne kui sain oma murele lahenduse. Järgmisel korral kirjutan ja küsin mitu korda üle, kas ja kuidas on korraldatud stardipaiga pakihoid. Lisaks võtan kaasa kilekeebi, et end selle all tuule ja muude olude eest stardihetkeni kaitsta. Seekord jäi mul see keep kahjuks koju.

  •  ebapiisav teave raja raskuse ja ohtlikkuse kohta

Pärast seda katsumust ma mõistan, miks paljudele ultratele pääsemiseks on seatud tingimuseks varasemate tulemuste ettenäitamine. See on osalejate endi huvides. Näiteks maailma ühe mainekamale, 169. km pikkusele UTMB ultrajooksule pääsemiseks pead olema viimase kahe aasta jooksul kogunud kaheksa punkti maksimaalselt kolme võistlusega. Sellega välistab korraldaja, et ultrajooksu esmakordne harrastaja satub võistlusrajale, mis on temale selgelt üle jõu käiv ja seega ka ülimalt eluohtlik. Vaatamata sellele, et UTMB ultrajooksule pääsevad üksnes kogenud jooksjad, lõpetavad katsumuse kõigest pooled 2500 startinuist.

TransGranCanaria võistlus annab UTMB arvestuses neli punkti. Erinevalt UTMB-st, võib TransGranCanaria ultravõistlusele end kirja panna iga soovija. Samas ei jää TransGranCanaria võistlus raskuselt UTMB-le alla, vaid distantse omavahel võrreldes nähtub koguni, et TransGranCanaria on isegi raskem – nimelt viimase puhul on 130 km peale 8666 tõusumeetrit, samas kui UTMB 169 km jooks hõlmab endas 9600 tõusumeetrit. UTMB võistluse teeb raskemaks aga keerulised ilmastikuolud ja ronimine peaaegu 3000 m kõrgusele merepinnast, kus hõre õhk annab juba väga korralikult tunda.

Seega, minu arvates ei anna TransGranCanaria võistluse koduleht piisavalt adekvaatset teavet selle kohta, kui raske ja ohtlik see võistlus harrastajale tegelikult olla võib. Siinkohal jääb mul olla tänulik selle eest, et ma varem seda võistlust enda jaoks ei avastanud, vaid omasin Alpides 119 km pikkuse katsumuse näol juba varasemat kogemust.

Mis järgmiseks?


Selle katsumusega sai tänavune võistlushooaeg avapaugu. Kahe ja poole nädala pärast sõidan viimasesse ettevalmistavasse treeninglaagrisse, pärast mida peaksin olema Inglismaa ultratriatloniks valmis.

Kuna veebruaris otsustas IUTA, et kahekordse täispika ultratriatloni MM toimub see aasta mitte augustikuus Sloveenias, vaid juuli alguses Ungaris, tuli ka minul oma plaane muuta. Seega viis nädalat pärast Inglismaa ultratriatlonit kavatsen ma olla Ungaris taas stardis.

Lõpetuseks panen siia lühikese video võistlusel filmitust.