Peasponsorid
2018
2017
2016
2015
27. detsember 2015
Tenerife - mägesid armastava ratturi unistus
07. detsember 2015
Vereanalüüsid kui lõputute üllatuste rada
20. november 2015
2016. aasta toob neli ultratriatlonit – 76 km ujumist, 3600 km ratast ja 822 km jooksu
03. november 2015
Ilus punkt rekordilisele hooajale - Haanja ultra 100
10. oktoober 2015
Uudne treeninglähenemine viis maratonirekordini
16. september 2015
TransGranCanaria ultrajooks vol 2: kas kogetud valust sain vajalikud teadmised?
02. september 2015
Leedu ultratriatlon: kibe kukkumine ja magus võit
27. august 2015
Uued tuuled ultrakatsumuseks valmistumisel - kas taastun ära?
13. august 2015
Veretest ei valeta - parem teada, kui olla teadmatuses
30. juuli 2015
Ultrakatsumuste köögipool – võitlus energiadefitsiidiga
20. juuli 2015
Uued plaanid – kombates taastumise piire, uus kahekordne ultratriatlon juba augusti lõpus
09. juuli 2015
Nagu poisike võistlusrajal – iga võistlusega aina uued õppetunnid. Ungari kahekordse ultratriatloni MM.
02. juuli 2015
Kahekordse ultratriatloni eel: 30-kraadine kuumus ja tugev konkurents
23. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 2: minu eduka taastumise kolm peamist näitajat
08. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 1: oskus tunda piire
25. mai 2015
Väikse heateo suur tähendus
25. mai 2015
Rajast ja võistlejatest. Suurim oht rattarajal - eeslid ja hobused
18. mai 2015
Käänuline tee soovitud tulemuste suunas
13. mai 2015
Kahe rattasõidu kaugusel Inglismaast
14. aprill 2015
Lloret de Mar treeninglaager andis rohelise tule Inglismaa ultratriatloniks
13. märts 2015
TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele
06. märts 2015
Loetud tunnid elu raskeima väljakutse alguseni
22. veebruar 2015
Uued testid - uued tulemused!
09. veebruar 2015
Selle hooaja esimene väljakutse - TransGranCanaria - ühe raskeima profiiliga ultrajooks maailmas
21. jaanuar 2015
Põrgunädal ratastel - eesootav ekstreemne katsumus nõuab äärmuslikku ettevalmistust
08. jaanuar 2015
Lanzarote – parim treeningkoht Euroopa talves
2014
Kõik postitused
14. aprill 2015

Lloret de Mar treeninglaager andis rohelise tule Inglismaa ultratriatloniks

Alustuseks vabandan, et blogipostitustesse nii pikk paus on tekkinud, kuid viimasel kahel nädalal oli iga vaba minut justkui kulla hinnaga. Sain just ühele poole viimase ja samas oluliseima ettevalmistava treeningtsükliga enne Inglismaale minekut. Nüüd võin südamerahus lunastada osaluspääsme kuue nädala pärast toimuvale 5-kordsele täispikale ultratriatlonile. Enne Lloret de Mar’i treeninglaagrit ei julgenud ma ca 800 eurost osalustasu veel ära maksta, sest ma polnud sugugi kindel, kas tulen nendest kahest hullust treeningnädalast tervena välja. Mitte et ma oleksin enda füüsilises vormis kahelnud, vastupidi. Lihtsalt ma ei ole midagi sellist oma treeninglaagris varem ette võtnud.

Järgnevalt kirjutan lähemalt, mida ma tegin, kogesin ja uut õppisin. Kirjeldamatult võimsad on need hetked, mil sa koged eneseületusest tulenevat joovastust ja rahulolu. Kui varem arvasin, et üksnes ultrakatsumustel on võimalik kogeda isiksust muutvaid emotsioone, siis nüüd tean, et kõik see on võimalik ka treeningutel. Julgen väita, et enda jaoks millegi suure ja esmapilgul justkui ületamatu läbitegemine muudab su väärtushinnanguid – õigemini see õpetab sind ära tundma, millised tõekspidamised ja väärtused on sinu omad ning millised on teiste ja ümbritseva poolt sulle peale surutud.

Oma viimaseks treeningpaigaks valisin Hispaanias, Girona ja Barcelona lähedal Vahemere ääres asuva linna nimega Lloret de Mar. Varem ei olnud ma seal ise kordagi käinud, kuid olin sellest kohast üksnes head kuulnud. Nüüd võin ka ise kinnitada, et tegemist on suurepärase kohaga, kui sulle meeldivad mäed, päikeseline ilm ja naudid rattaga sõitmist. Pealegi on võimalik Eestist sinna otselennuga reisida.


Treeninglaagriks ettevalmistumine


See ei ole saladus, et mulle väga meeldib põhjalikkus ning asjade hinge ja pühendumisega tegemine. Seepärast ei tohiks üllatusena tulla ka tõsiasi, et treeninglaager nõuab samuti head ettevalmistust, sest üksnes siis on mul võimalik kõigest sellest maksimum võtta.

Seekordne ettevalmistus Lloret de Mar’i laagriks ei kujunenud aga muretult, sest taastumine Gran Canaria ultrajooksust oli oodatust veidi teistsugune. Vahetult enne laagrisse siirdumist tuli mul väga mitmel korral võimaliku külmetamise ja haigestumisega rinda pista. Kuigi ma haigeks ei jäänud, oli mul kahe erineva päeva õhtul korralikud külmavärinad. Olin mures, sest selline enesetunne ja sümptomid olid minu jaoks esmakordsed. Ma ei teadnud, kas tegemist on haigestumise algstaadiumiga või üritas keha mulle midagi muud öelda. Vastust ma sellele küsimusele seekord ei saanudki. Samas ei tekitanud see minus just positiivseid emotsioone eesootava laagri suhtes. Mul käisid kõiksugu mõtted peast läbi ning nende seas ka võimalik ülekoormus. Täna võib öelda, et ülekoormusega tegemist olla ei saanud, sest vastasel juhul ma ei oleks selliste mahtude ja intensiivsusega treeningtsüklit üle elanud.

Lloret de Mar treeninglaager numbrites


Enne kui ma kirjutan põhjalikumalt lahti, mida, millal ja miks ma tegin, toon sinuni ka üldised arvnäitajad.

  • Treeninglaagri pikkus: – 13 päeva;
  • Treeningtundide arv – 75 tundi;
  • Puhkepäevi – mitte ühtegi;
  • Keskmiselt – 5,7 tundi trenni päevas;
  • Ratast – 1600 km (sh 23 473 vertikaalset meetrit);
  • Jooksmist – 168 km (sh 1810 vertikaalset meetrit);
  • Ujumist – 13 km.

Treeningute ülesehitus


Laagri treeningplaani koostasin ise, tuginedes üksnes oma kogemustele ja katse-eksitus meetodil väljatöötatud teadmistele. Treeningplaani teadusliku tausta ja põhistatuse kohta mult küsida ei maksa, jääksin vastuse võlgu.

Järgnevalt saad tutvuda laagri treeningkavaga, mis annab ülevaate mu treeningpäevade sisust.


Treeningplaanist peaks lihtsa vaevaga olema nähtav, et laagri põhirõhk ja minu jaoks senikogematu väljakutse lasus viimasel kolmel päeval, mil veetsin ratta seljas enam kui 21 tundi ja läbisin 600 kilomeetrit mägistes tingimustes (sh 7940 vertikaalset meetrit).

Mõistagi ei olnud esimesed kümme päeva asjata, vaid vajalik piisava väsimuse tekitamiseks, et viimased kolm päeva üldse võimalikuks saaksid. Julgen väita, et 600 kilomeetrit kolme päevaga on lihtsam sõita laagri lõpus pärast kümmet päeva raskeid trenne kui laagri alguses puhanuna. Pealegi toimub suurim areng just kogunenud väsimuse pealt trenni tehes.

Kuna triatlonitreeningute oluline osa on ka üleminekutreening, siis järgnes viimasel kolmel päeval rattasõidule kohe ka jooks. Kui esmapilgul võib sulle jooks pärast sadu kilomeetreid rattasõitu tunduda tõsine väljakutse, siis tegelikkus on hoopis vastupidine. Jooks on puhas nauding, sest rõõm taas kahe jalaga maapeal olemisest on kirjeldamatu :)

Treeningkavast nähtuvalt sai neljandal ja kümnendal päeval joostud ka lõike. Lõigutrenne kasutan ma ka enesetunde ja ülekoormuse ennetamiseks – kui esimene lõigutrenn näitas ära hetkeseisu laagri alguses, siis teine lõigutrenn andis kinnitust, et 10 päeva treeninguid on kulgenud plaanipäraselt, taastumine lõikude vahel on korras ning roheline tuli viimasteks rasketeks päevadeks olemas.

Toitumine


Olen oma varasemates blogipostitustes rääkinud oma toitumisest ja sellest, kuidas taimne toitumine on minu kiire taastumise võti. Olen kindel, et ultrakatsumusteks valmistumine ning nende edukas läbimine on minu toitumisharjumustega lahutamatult seotud. Kuna ma pean igapäevaselt toitumispäevikut, siis saan sinuni tuua detailselt, mida ma laagris sõin ja jõin. Toitumispäevikut saad huvi korral vaadata SIIT.

Vajalikud õppetunnid ja ületamist vajanud raskused


  • Rasked hetked tulevad alati, küsimus on ainult „Millal?“
Naiivne oleks olnud loota, et 13 päeva jooksul ei tule raskeid hetki. Kui see peaks nii olema, siis oled endale liiga lihtsa kava koostanud. Raskete hetkede all pean silmas just vaimset aspekti, sest füüsilised piirid olen suutnud väga kaugele nihutada ja ausalt öeldes ei teagi, kus need mul asuvad.

Laagri esimesed viis päeva olid muretud ning mõtted motiveeritud ja positiivsed. Kuuendal päeval saabus esimene tõsine (ja ka laagri raskeim) päev. Juba päeva algus ei tõotanud head, sest hommikupudru oli otsa saanud. Müslist ma tavapärast energialaksu aga kätte ei saanud.

Järgmiseks tulid ootamatused ujumisel. Tundsin kohe alguses, et mul on vees jahe. Kulutatud energia tõttu ei õnnestunud ka kiiremate liigutustega sooja saada. Pärast mõnesaja meetri ujumist kadus kätest jõud ning alles jäänud kaks ja pool kilomeetrit oli meetrite lugemine. Hea oli, et mul oli ujumiskava paberil kaasas ning et ma sain seda sõrmega järge hoides täita. Lihtsalt ujumise korral oleks allaandmine olnud oluliselt lihtsam.

Kuigi ma olin pärast ujumist täiesti läbi, oli mul ülimalt hea meel, et ma vaatamata raskustele ujumise lõpuni tegin. Ujumisele järgnenud rattasõidu tegin juba veidi parema enesetundega ja õhtune jooks oli juba tavapäraselt hea enesetundega. Sain taaskord kinnitust, et rasked hetked on ajutised ja allaandmine ei ole kunagi lahendus.

  • Ujumine saab olema Inglismaa ultratriatloni üks tõsisem vaimne väljakutse
Mida päev edasi, seda tõsisemaks väljakutseks sai basseini minemine. Viimased kaks ujumist olid energiapuuduse tõttu väga keerulised, sest ka raskemad lõiguujumised ei suutnud mulle piisavat soojatunnet anda.

Inglismaal pean aga viiel järjestikusel päeval olema võimeline hommikul kell 7 järve ujuma minema. Kuigi kalipso aitab kehatemperatuuri hoida ja peaks asja veidi lihtsustama, siis olles lugenud teiste ultratriatleetide kogemusi, peetakse ikkagi ujumist tõsiseks väljakutseks. Selle probleemi leevendamiseks on soovitatud pidada võistluspäevade kohta kaloripäevikut, mis peaks aitama kontrollida, et sa suure osa kulutatud energiast tagasi sööd. Ühte tean aga omast kogemusest, et juba ainuüksi poole kulutatud energiast tagasisöömine saab olema raske.

  • Mida päev edasi, seda rohkem andis külmatunne märku ka rattal
Külm ei pugenud kontidesse mitte ainult vees, vaid ka rattaga sõites. Laagri teises pooles kasutasin rattasärgi all kahte alussärki, kuid ikkagi oli suhteliselt jahe. Kui päevad läbi ei oleks päike paistnud ja sooja andnud, oleksin end ära külmetanud. Inglismaal ma külmetamist endale lubada ei tohi, seega varustan end korralikult riietega ja vajadusel vahetan neid võistluspäeva jooksul.

  • Söömine enne magamaminekut
Kuna päevad olid pikad ja korralik energia laadimine leidis aset alles õhtul pärast viimast trenni, siis harvad ei olnud need korrad, mil sai päris suuri toidukoguseid söödud vahetult enne voodisseminekut. Samas, iga kord, kui jäin söömisega väga hilja peale, oli koheselt probleeme ka kiire uinumisega, kuigi väsimus oli meeletu.

Nüüd ma siis seisan lõhkise küna ees – tean probleemi olemasolu, kuid lahendust veel leidnud ei ole, sest päris nii lihtne see ka ei ole, et tuleb varem süüa või vähem süüa. Pealegi lõpetan ma Inglismaal oma võistluspäeva eeldatavalt kusagil 7-8 ajal õhtul ning juba paari tunni pärast pean mõtlema magamaminekule, sest järgmise päeva äratus on varahommikul enne kella kuut.

Alles jäänud nädalate jooksul proovin lahendust otsida just õhtuse menüü väljatöötamise osas – võib-olla õnnestub kokku panne enam-vähem selline menüü, mis on energiarikas, aga samas sõbralik ka seedimisele. Eks näis, kas ja kuidas see mul õnnestub.


Mis järgmiseks?


Kogu tähelepanu ja tegemised on suunatud 27.–31. mail toimuvaks ultratriatloniks. Ettevalmistuse kõige viimane osa näeb ette veel viie järjestikuse päeva ujumistsüklit ja rattaga Tartust Pärnusse ja tagasi sõitmist. Loodetavasti need ettevõtmised kujunevad senitehtust lihtsamaks ning mingeid ootamatusi ei tule.

Enne põhivõistlust plaanin osaleda Kõrvemaa kevadjooksul, ümber Viljandi järve jooksul, Kiili duatlonil ja Tartu Jooksumaratonil, kus loodan teha korraliku pingutuse ja natuke teravust koguda. Seega kohtume juba jooksurajal.

Inglismaa ultratriatlonist hoian sind jooksvalt kursis – teen postitusi vahetult enne, võistluse ajal ja pärast.

Lõpetuseks ka väike videoklipp viimase rattasõidu lõpetamise kohta.