Peasponsorid
2018
2017
2016
21. detsember 2016
VO2 max test tuvastas seni võimsama jooksuvormi
13. detsember 2016
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol 1
15. november 2016
2017 ultraspordis vol 1: alustan tuttavas formaadis ultrakatsumustega ja lõpetan seni kogemata ultrakatsumusega
03. november 2016
2016. aasta numbrites - üle 17 000 km sportides
22. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (8): jooks, mis ei unune kunagi
19. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (7): 84 erinevat toiduartiklit 110 tunni jooksul
14. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (6): kuidas kajastus 4,5 päeva ühtejutti sportimist verepildis?
10. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (5): 110 tundi sportimist = tavainimese 24 päeva energiakulu
04. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (4): 900 km ratast ekstreemsetes oludes
30. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (3): ebaõige ettevalmistus ujumiseks võib rikkuda rattasõidu
26. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (2): meediakajastus, mille sarnast ei osanud uneski näha
22. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (1): võimsus- ja taluvusnäitajad ei allu loogikareeglitele
03. juuni 2016
Eesti ultratriatlon: 211 km jooksu ekstreemses konditsioonis
30. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 900 km rattasõitu mööda kodumaad
24. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 19 km ujumist = 760 otsa 25-meetrises basseinis
26. aprill 2016
Tagasilöökide kiuste tugevamaks
02. aprill 2016
Veri - teab palju ja kui küsid, siis ka vastab
12. märts 2016
Ultrakatsumus õpetab: tänane valu ja kannatus on homne edasiminek
04. märts 2016
TransGranCanaria ultrajooks - kas mägiultraks valmistumise saladustelaegas saab avatud?
11. veebruar 2016
Mahukas jooksutsükkel kinnitas valmisolekut hooaja esimeseks ultrakatsumuseks
05. veebruar 2016
VO2 max testid: aus pilt su võimetele
19. jaanuar 2016
Piirid – need eksisteerivad ainult meie peades!
14. jaanuar 2016
Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun?
2015
2014
Kõik postitused
14. jaanuar 2016

Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun?

10 päeva kestvaks ultratriatloniks treenimiseks ei ole olemas käsiraamatut, millest saaks näpuga järge ajada. See on omaette teekond, mis muudab su maailmavaadet ja arusaama sellest, mis kõik on võimalik, kui midagi väga tahta. Ettevalmistuse põhieesmärgiks on enda veenmine, et ma suudan sellega hakkama saada. Mida ma selleks siis teen?

Just lõppes mu esimene pikim ja kõige olulisem treeninglaager Kanaaridel, kus tehtu ja kogetu pinnalt tean, et olen selle aasta ultrakatsumusteks valmis. Järgmises postituses kirjutan sellest treeninglaagrist detailsemalt. Selles postituses räägin veidi sellest, kuidas ma endale trennideks inspiratsiooni sisestan.

Teeme ühe asja kohe selgeks. Ma ei teeks seda kõike, kui ma seda ei armastaks. Tea, et ma ei lähe ühtegi trenni ega võta ühtegi katsumust ette vastu tahtmist. See ei tähenda muidugi seda, et mul enne rasket ujumistrenni või lõikude jooksmist veidi õõnes tunne sees ei oleks. Muidugi on, sest nende trennide eesmärk ongi viia end mugavustsoonist välja tundmatusse – õppimine ja areng toimub just seal.

Kuna kõik uus on huvitav ja inspireeriv, siis oma pikki ja võtmetähtsusega trenne ehitan üles samal põhimõttel. Teisisõnu öeldes, mulle meeldib, kui iga sellise treeninguga ühele poole saamine on justkui omaette eneseületus. Alljärgnevalt siis mõningad näited selles treeninglaagrist.

Tabayesco ja Femesi tõusu vallutamine samal päeval


Tabayesco ja Femes on külad, mis asuvad Lanzarote eri otstes – esimene asub põhjas ja teine lõunas (vt kaarti). Mõlema küla nime kannavad ka kaks kõige magusamat tõusu saarel. Tabayesco tõusu puhul on tegemist 10 km pikkuse mägiteega, mis katkematu tõusuna kulgeb merepinnalt saare kõrgemasse kohta (enam kui 600m). See on minu ja paljude teiste ratturite lemmik, sest tegemist on vähese liikluse ja hea kattega teega, kus pedaalides saad nautida võimsaid vaateid.

Femes seevastu on saare raskeim tõus, mille viimased 1,5 km on ikka kohe päris loodist väljas. Näiteks tõusu kõige teravamal tipul on kaldenurk julgelt üle 20%-i.

Femese tõusu teeb eriti raskeks tõsiasi, et need kaks teed, mis merepinnalt Femese tõusu jalamile tulevad, on ka kilomeetreid pikad ülesmäkke lõigud. Kui siia lisada ka tuulefaktor, mis Lanzarote tavapäraseid tuuli arvestades on tõusul vastu, siis tihtipeale on jalad parajalt pehmed juba enne viimast 1,5 km-st rasket osa. Täpi i-le paneb see, kui seda tõusu võtta mitte tavalise maanteerattaga, vaid eraldistardi omaga.

Kui varemalt oli ainuüksi Femesi tõusu võtmine päeva nael, siis seekord otsustasin oma pika rattasõidu mõlema tõusuga sisustada. Selleks, et mõlemat kohta ühe rattasõidu raames külastada, tuleb arvestada lisaks rasketele mägedele ka ca 150 kilomeetrise rattasõiduga. Mõeldud, tehtud. Kuigi päev tuli pikk ja väsitav, olin selle väikese võidu üle väga õnnelik. Õnnetunnet suurendasin mõttega, et tõenäoliselt ei ole palju neid (kui üldse), kes sellise asja on ette võtnud. Eneseimetlus ei saanud aga kaua kesta, sest kohe pärast ratast oli ootamas veel 19 km jooksu :).

4 x Tabayesco tõusu – kõik ühe rattatrenni raames


Kui ma kolm talve tagasi esimest korda Lanzarotel Tabayesco tõusule sattusin, siis ma mõtlesin endamisi, et sellest saab minu tervisliku seisundi hindamise test. Nimelt kui ma suudan selle tõusu võtta poole tunniga, siis peab mu tervis korras olema, sest ületreeningu või muu tervisehäda korral ei tohiks see võimalik olla. Tollal ma isegi ei mõelnud sellele, et võiks seda tõusu sõita kaks korda järjest, rääkimata neljast korrast. Taas kord – mõeldud, tehtud. Rattasõidu pikkuseks kujunes 166 km ja tõusumeetreid kogunes 2708. Ka siis upitasin oma ego mõttega, et tõenäoliselt pole ükski teine rattur seda teinud. Samas ei olnud päev sellega veel õhtul – rattasõidule järgnes 11 kilomeetrine jooks ning ujumistrenn.

241 km – pikim rattasõit trennis ja Kanaaridel


Neli päeva enne laagri lõppu oli aeg teha algust vaimu treenimisega. Ees oli ootamas kolm väga pikka päeva – kokku 24 tundi ratast, jooksu ja ujumist. Mõtlesin, et esimene päev kolmest peab kuidagi eriline olema. Vaatasin, et varasem pikim rattasõit pärines 19. aprillist 2014, mil Lanzarotel sai sõidetud 231 km. Seega verstapost oli teada ning tuli asuda pedaalima. Kõigest 10 minutit enne pimedat lõpetasin sõidu – nägu naerul ja tunne taevalik – taas olin end ületanud. Garmin näitas 240,74 kilomeetrit ja 2733 tõusumeetrit (s.o. paarsada enam kui Lanzarote IM rattarajal). Seda oli vaja tähistada – õige aeg teha väike jooks :).

Sellest, mida ja miks need kolm päeva täpselt endast kujutasid, kirjutan järgmises postituses. Samuti kirjutan, mis oli treeninglaagri raskeim trenn – vihjeks niipalju, et see ei olnud ükski eelkirjeldatust.

Et isiklike rekordite sadu ei vaibuks, siis olgu siinkohal ära märgitud ka see, et kõik selles postituses kirjeldatud trennid ja rohkemgi veel sai tehtud ühe ja sama (s.o. viimase) treeninglaagri nädala raames. Seega Deca ultratriatloni ettevalmistusega võib liikuda järgmisesse faasi.