Peasponsor
2018
2017
2016
21. detsember 2016
VO2 max test tuvastas seni võimsama jooksuvormi
13. detsember 2016
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol 1
15. november 2016
2017 ultraspordis vol 1: alustan tuttavas formaadis ultrakatsumustega ja lõpetan seni kogemata ultrakatsumusega
03. november 2016
2016. aasta numbrites - üle 17 000 km sportides
22. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (8): jooks, mis ei unune kunagi
19. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (7): 84 erinevat toiduartiklit 110 tunni jooksul
14. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (6): kuidas kajastus 4,5 päeva ühtejutti sportimist verepildis?
10. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (5): 110 tundi sportimist = tavainimese 24 päeva energiakulu
04. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (4): 900 km ratast ekstreemsetes oludes
30. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (3): ebaõige ettevalmistus ujumiseks võib rikkuda rattasõidu
26. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (2): meediakajastus, mille sarnast ei osanud uneski näha
22. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (1): võimsus- ja taluvusnäitajad ei allu loogikareeglitele
03. juuni 2016
Eesti ultratriatlon: 211 km jooksu ekstreemses konditsioonis
30. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 900 km rattasõitu mööda kodumaad
24. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 19 km ujumist = 760 otsa 25-meetrises basseinis
26. aprill 2016
Tagasilöökide kiuste tugevamaks
02. aprill 2016
Veri - teab palju ja kui küsid, siis ka vastab
12. märts 2016
Ultrakatsumus õpetab: tänane valu ja kannatus on homne edasiminek
04. märts 2016
TransGranCanaria ultrajooks - kas mägiultraks valmistumise saladustelaegas saab avatud?
11. veebruar 2016
Mahukas jooksutsükkel kinnitas valmisolekut hooaja esimeseks ultrakatsumuseks
05. veebruar 2016
VO2 max testid: aus pilt su võimetele
19. jaanuar 2016
Piirid – need eksisteerivad ainult meie peades!
14. jaanuar 2016
Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun?
2015
2014
Kõik postitused
04. märts 2016

TransGranCanaria ultrajooks - kas mägiultraks valmistumise saladustelaegas saab avatud?

Kõik kordub taas. Täna, reede õhtul kohaliku aja järgi kell 23.00 (Eesti aeg 01.00) antakse start järjekordsele TransGranCanaria ultrajooksule. Nii nagu Eesti jooksuvõistlustel lüüakse igal aastal osalejate rekordeid, on ka sellel jooksul taas rekord arv osalejaid. Tõenäoliselt oleks tahtjaid palju rohkem, kuid korraldajad on määranud piirarvu. Kui eelmisel aastal lasti 125+ ultrajooksu starti ca 700 jooksusõpra, siis seekord on piirmäära tõstetud 900ni (täpsemalt 887 nime on stardinimekirjas). Arvestades varasemate aastate tulemusi, tuleb kahjuks tõdeda, et finišisse jõuavad neist raja raskuse tõttu kõigest ca pooled.


Minu stardinumbriks on 654 ning minu liikumine kontrollpunktide vahel stardist finišini on jälgitav LiveTrack leheküljelt.

Kuigi rada on võrreldes eelmise aasta marsruudiga pärast sajandat kilomeetrit veidi muudetud, on raskusaste ja pikkus jäänud ligilähedaseks. Teisisõnu, ka seekord tuleb katsumuse käigus alistada 8000+ tõusu- ja langusmeetrit. Katsumuse 8 esimest tundi toimuvad pimedas pealampidega ning need, kel kulub rajal rohkem kui 20,5 tundi, jäävad ka jooksu lõpuosas pimeda peale.

Liialdamata võin öelda, et minu senistest ultrategemistest on raskeim olnud just see sama ultrajooks eelmisel aastal, mil 4–5 tundi pärast stardipauku olid mäest laskumisel hoo pidurdamiseks kasutatavad lihased nii läbi küpsenud, et järgnevad 17–18 tundi oli iga sammu tegemine eneseületus ning finišisse jõudmine lausa ime. Ultratriatlonid on eelmise aasta TransGranCanaria kõrval olnud lihasvalu tähenduses justkui jalutuskäik pargis.

Selleks, et ei korduks eelmise aasta raskused, sai seekord ettevalmistuses tehtud mitmeid asju teisiti. Esmalt olen ma päris mitu kilogrammi kergem, mis sellise ettevõtmise juures on tohutu kergendus jalalihastele.

Teiseks oluliseks erinevuseks on tõsiasi, et saabusin võistluspaika juba 13 päeva varem ning elasin ja treenisin kuni võistluspäevani mägedes. Selle 12 võistluseelsel päeval sai joostud 160 väga mägist kilomeetrit ning võetud enam kui 7000 tõusu- ja langusmeetrit. Jooksustrennidest paremaks taastumiseks ning suvel eesootavaid ultratriatloneid silmas pidades, sai lisaks ka 39 km ujutud.

Kolmanda olulise erinevusena nimetaks treenimise võistlusrajal ja selle kõige kõrgemates kohtades (1700+ meetri kõrgusel merepinnast).

Kui esimeste jooksutrennide järgselt saabus ootuspärane lihasvalu (mis kohati meenutas eelmise aasta kannatusi võistlusrajal), siis seekord ma jätkasin jooksmisega võistluspäevani välja. Neljandal päeval hakkas lihasvalu jõudsalt taanduma ning viimane nädal aega on jalgade seis olnud hea – see tähendab, et pikad üles- ja allamäge trennid ei ole enam lihasvalu tagasi kutsunud.

Kindlasti ei maksa mul hellitada lootust, et seekord ettevalmistuses teisiti tehtu nüüd tänase võistluse puhtaks naudinguks muudab. Raske saab see olema kõigile. Minu ainuke soov on see, et lihased laskumisel nii palju vastu peaks, et ma suudaks vaatamata lihasvalule laskumistel jooksusammul liikuda.

Aga mis siin pikalt heietada. Laupäeva õhtuks on selge, kas seekordne ettevalmistus oli edasiminek või või jääb ka seekord ultrajooksuks valmistumise oskus minule kättesaamatuks.