Peasponsor
2018
2017
01. detsember 2017
Ränkraske hooaja eel: piiripealsed trennid ja tark taastumine
12. november 2017
2017. a hooaja kokkuvõte
18. oktoober 2017
Kas sa liha sööd? Kas sa alkoholi tarbid? - ehk toitumisest võistluste ajal
06. oktoober 2017
Kaalukõikumine viitab puudulikule ettevalmistusele
28. september 2017
Ultratriatloni proovikivi: 10 päevaga ära süüa 60 päeva energiakogus
20. september 2017
10 päeva võistlemist keskmiselt 3 unetunniga ööpäevas
09. august 2017
Mitteliigutamine on taastumise suurim pidur
04. august 2017
Kolmekordse ultra valusalt magus võit
14. juuli 2017
Kui kiiresti toimub taastumine ööpäevasest sportimisest?
20. juuni 2017
Saksamaa 2-kordne ultratriatlon - miks teine koht on hea?
04. juuni 2017
Taastumiskiirus loeb... ja palju
25. mai 2017
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol5: kolm ala korraga fookusesse
09. mai 2017
Võimalus tutvuda ultratriatloni MK-etapi telgitagusega
12. aprill 2017
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol4: teen selle treeningutel läbi
09. märts 2017
Kui mäed sinust võitu saavad - TransGranCanaria ultrajooksujärgne verepilt
02. märts 2017
Mis on 10-kordse ultratriatloni hind?
30. jaanuar 2017
10-kordseks ultratriatloniks valmistumine vol 4: puhkenädalal tuleb puhata nii, et halb hakkab
24. jaanuar 2017
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol3: füüsiline valmisoleks katsumuseks olemas
11. jaanuar 2017
Keha signaalide tundmaõppimine
02. jaanuar 2017
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol2 : kahe nädala jooksul 9 jooksumaratoni
2016
2015
2014
Kõik postitused
06. oktoober 2017

Kaalukõikumine viitab puudulikule ettevalmistusele

Ekstreemsete pingutuste ajal kehakaalu jälgimine annab palju kasulikku tagasisidet organismi hetkeseisundi ja stressitaseme kohta. Kehakaalu suur muutus on minu jaoks märk sellest, et keha on viidud viimase vindini. Üldjuhul tähendab see ka seda, et ettevalmistuses on midagi valesti tehtud. Positiivseid ja negatiivseid näiteid saab lähiminevikust tuua mitmeid. Headeks näideteks on eelmisest aastast Eesti 5-kordne ning päevases formaadis Šveitsi 10-kordne ultratriatlon. Mõlemad katsumused kulgesid ilma suuremate füüsiliste tagasilöökideta ning see väljendus ka kehakaalu stabiilsena püsimises. Ära saa valesti aru. See ei tähenda kindlasti mitte seda, et need ettevõtmised ei olnud füüsiliselt ja vaimselt piisavalt väljakutsuvad. Ma lihtsalt olin nendeks õigesti valmistunud.


Kaalukõikumine kui Ameerika mäed

Selle aasta katsumustest saan tuua mitu näidet, kuidas asjad ei läinud nii nagu plaanitud. Keha sai viidud väga keerulisse seisundisse ning selle seisundi üheks väljundiks oli kehakaalu meeletu kõikumine. Šveitsi katkematu ultratriatloni stardipäeva hommikul kaalusin 75,9 kg. Vahetult enne starti (kell 18) näitasid kaalunumbrid 77,6 kg. Kui kõik oleks ilma suuremate tagasilöökideta kulgenud, oleks kehakaal pidanud jääma kogu võistluse ajaks 76-77 kg juurde. Paraku nii see ei läinud. Võistluse kõige raskem osa oli 38 km ujumise teine pool, kus ma kannatasin tõsise alajahtumise käes. Kuigi vees ma toitusin hästi (ja vaat et kõigist osalejatest kõige rohkem), kaotasin ma ujumisega 2,1 kg (see on ca 15-16 tuhat kcal miinust). Ei tea, et oleksin keha varem kunagi nii suurde stressi viinud. Pärast ujumist kulus mul ainuüksi söögiisu taastamiseks tunde aega. See on huvitav kogemus - kõht on meeletult tühi, kuid midagi süüa ei taha. Söögiisu taastub alles pärast seda, kui häiritud närvisüsteem hakkab normaliseeruma (minu mitteteaduslik arusaam asjadest:)).

Sellega asi aga ei piirdunud. Kui ujumisega kehakaal langes, siis pärast seda hakkas aga kiiresti kasvama ning rattasõidu esimese päeva lõpuks oli see koguni 79,9 kg. Järgnevatel päevadel kaal pidevalt muutus (78.5, 77.7, 79.8) ning kohe pärast 1800 kilomeetrit ratast fikseeriti näiduks 78,5 kg. Tol hetkel tundus, et nüüdseks hakkab keha vaikselt juba raskusega kohanema, kuid jooksu ajal ja katsumuse lõpetamise järgselt kaalu muutumise virr-varr jätkus. Joostes saavutas kaal maksimumiks lausa 81,9 kg. Päev pärast finišeerimist kaalusin aga juba 77,6 kg. Sellest veel päev hiljem 74,4 kg ja kaks päeva hiljem 75,5 kg.

Kuigi Šveitsi katsumuse suutsin ilusti lõpetada, ei läinud see kaugeltki nii nagu plaanitud. Ujumine kujunes ekstreemseks ja ootamatult raskesks, sest ma lihtsalt polnud füüsiliselt selleks valmis. Vahetult enne võistlust kavas olnud ülipikad ujumistrennid (20+ km) jäid tegemata, sest ma ei olnud eelmistest võistlustest taastunud. Seega suurim viga, mis sai valmistumisel tehtud, oli 16 päeva enne Šveitsi võistlust Saksa 3-kordsel ultratriatlonil osalemine. See lähenemine õigustas küll eelmisel aastal, kui Saksa 3-kordsele järgnes 10-kordne ultratriatlon, kuid siis oli tegemist päevase (üks IM distants päevas) formaadiga. Katkematus formaadis 10-kordne nõuab aga hoopis teistsugust lähenemist.


Mis kehvasti, see uuesti

Šveitsi katsumuse ajal kogetud raskused ja kaalukõikumine olid võrreldavad veebruaris TransGranCanaria 125+ ultrajooksuga, kus sai samuti vett ja vilet nähtud. Kui ultrajooksu hommikul kaalusin veidi üle 75 kg, siis pärast jooksu tõusis kaal 81 kilogrammini. Kaalu normaliseerumiseks kulus üle nädala. Sarnaselt Šveitsile ei läinud ka Gran Canaria ultraks valmistumine kohe mitte plaanipäraselt, sest jooksuks ettevalmistavasse treeninglaagrisse sõites haigestusin ja kõik plaanitud võtmetrennid tuli ära jätta.

Gran Canaria mägiultra raskust arvestades oli naiivne loota, et kestan selle distantsi ära. 82. kilomeetril tuli mul see katsumus lihasvalude ja energiadefitsiidi tõttu pooleli jätta. Kuna aga pooleli jäänud asi tuleb lõpetada, olen veebruaris uuesti TransGranCanaria 125+ ultra stardis.